Vesi on varandus, mõõdukus on lahendus

“Me oleme olnud suurest jamast vaid mõne päeva kaugusel,” meenutab Viimsi Vee juhatuse liige Raul Vanem viimaste suvede põuaperioode. Suure jama all peab ta silmas olukorda, kus valla puhta vee varud ammenduvad mõõdutundetu ületarbimise tõttu mõneks ajaks.

“Vee ülekulu põuaperioodil tuleb muru massilisest kastmisest vihmutitega. Tundus, et probleemi olemus jääb neile hoomamatuks,” nendib Vanem.

Veefirma tootmisvõimsuse suurendamine probleemi ei lahenda. Küll aga tooks veemurele leevendust viimsilaste vastutustundlikum veetarbimine põuaperioodil. Halvemal juhul võib iga järgmine suvi Viimsis kujuneda “Austraalia suveks”, kus valitsevad palavus ja põud ning möllab maastikupõleng.

Süüdi on looduse eripärad
Valle Raidla Eesti Geoloogiateenistusest on tegelenud Viimsi veeprobleemidega süvitsi. “Selles on suuresti süüdi Viimsi poolsaare geoloogiline ehitus ning geograafiline asend,” võtab ta veemure põhjused lühidalt kokku.

Raidla selgitab (vt juuresoleva infograafiku keskmist joonist), et Viimsi poolsaare geoloogiline ehitus on kihiline nagu kook. Valdavalt asub Viimsi poolsaare pinnase all mitmekümnemeetrine savikiht, selle all mageda põhjaveega liivakivikiht, mille alla jääb soolase veega aluskivim ja kõrvale pisut vähem soolase veega Soome laht.

“Savikiht pinnavett läbi ei lase, aga ometi on selle all magevesi. See magevesi on viimase jääaja pärand. Liustik, mis Eesti alal oli hinnanguliselt pisut enam kui kilomeeter paks, suutis tekitada piisava surve, et suruda liustiku all leviva sulavee savikihi alla. Nii kujunes maa all magevee reservuaar. Kui see reservuaar tühjaks pumbata, kust tuleb sinna esmajärjekorras uut vett asemele?” küsib Raidla. Õige vastus on merest ja aluskivimist, sest sisemaa poolt nõrgub magedat põhjavett peale liiga aeglaselt, et vee ammutamisest tekkinud ruumi täita.

Kuid merest ja aluskivimist tulev vesi pole mage, vaid soolane. “Kui me suurendaksime tootmisvõimsust, ammutaksime maapinnast peagi joogiks kõlbmatut soolast vett. Õigupoolest rikuksime Viimsi põhjavee lõplikult ära kiirendatud tempos,” sõnab Vanem. “Ja põhjavee sooldumise protsess on Viimsis juba alanud,” lisab Raidla.

Niisiis pole lahendus veeprobleemile ei ammutamisvõimaluste hajutamine ega ammutatava vee koguse suurendamine. Sest juba praegu on igapäevaselt ammutatava ja tarvitatava joogivee kogus looduse taluvuse ning taastumisvõime ülemise piiri lähedal.

Tööstus keeras vindi peale
Läbi ajaloo on Viimsi olnud väikeste kaluriküladega palistatud põlluharimiseks praktiliselt kõlbmatu poolsaar. Samuti pole siin olnud tööstust. Viimsi kiire industrialiseerimine hakkas 1950ndatel, mil nelja väiksema ühismajandi baasil loodi kuulsusrikas S. Kirovi nimeline näidiskalurikolhoos.

Andekatest majandusmeestest direktorite eestvedamisel sai kolhoosist sisuliselt kontsern, mis tegeles lisaks kalandusele pea kõigega, mis võis vähegi raha sisse tuua. Paralleelselt tootmiskomplekside arendamisega hoogustus ka Viimsi poolsaare aedlinnastumine.

“Nagu näeme, tegi veetarve paarikümne aastaga tohutu hüppe ülespoole ning jõudis juba kriitilise piirini,” näitab Valle Raidla viimase kuuekümne aasta veetarbimise graafikut. “Kui kolhoos 1990ndate alguses lõpetas, jäid alles eratarbijad ning veetarve vähenes umbes kolm korda. Vett jätkus ning jäi ülegi,” liigub Raidla mööda graafikut edasi.

Ja siis tulid kinnisvaraarendajad. Nad müüsid inimestele kortereid, maju ja ehituskrunte. Näitasid kõrvale ilupilte, rääkisid maaelu võludest linna külje all. Ning inimesed tulidki. “Ja Viimsi veetarve tegi seetõttu sajandivahetusel jälle hüppe ülespoole, kukkus veidi viimase majanduskriisi järellainetuses, kuid hakkas siis vaikselt edasi kasvama,” liigub Raidla jutuga graafiku lõpuni.

Kuigi kolhoosiaja tipptarbimiseni on veel omajagu maad minna, nendivad nii Raidla kui ka Vanem, et praeguse seisuga ollakse juba jätkusuutliku põhjavee tarbimisega piiri peal: “Nõukogude ajal mõeldi teistmoodi, loodust käsitleti kulumaterjalina. Tänapäeval ollakse targemad ja loodust nähakse omavahel seotud piiratud ressursside kogumikuna.”

Liigtarbimine jätab päästeameti põua ajal kuivale
Kui kõige kuumemal ja kuivemal ajal süttib Viimsis kas maastik või muu tulekahju, mille ohjamiseks ei piisa päästeameti valvepaakauto veevarust, kisub olukord igast vaatevinklist kriitiliseks. Mida suurem tulekahju, seda rohkem kulub kustutamiseks vett.

Päästeameti Põhja päästekeskuse ohutusjärelevalve büroo juhataja Aivar Kuke sõnul on Viimsi poolsaar varustatud korraliku hüdrantide võrgustikuga, lisaks ojad ning tiigid, kuid kui vett ei jagu, tuleb seda juurde tuua kaugemalt.
“See aga lisab väärtuslikku aega tule levikule piiri panemiseks. Vesi ei jää kunagi toomata, kuid lisandub aeg ning seeläbi suurenevad ja süvenevad kahjud, mis põlengu käigus tekivad,” selgitab Kukk ja lisab, et Viimsi vallas on kõige kiirem viis lisavee hankimiseks hüdrantide võrgustik. Kuid kui päästeamet end põua ajal kustutades hüdrantide külge ühendab, ei pruugi jätkuda kaugematele majapidamistele enam puhast vett.

Aga merevesi, seda on ju ümber poolsaare piiramatus koguses? Kukk nendib: “Muudele veeallikatele, ka merekaldale ei pruugi me väga hõlpsalt suure, ligemale 20 tonni kaaluva päästeautoga ligi saada. Hüdrandid on loodud eesmärgiga tagada tulekahju ajal päästeautodele kiire kustutusveevaru olemasolu.”

Vanem lausub, et kui päästeamet hüdrantidest kustutusvett kätte ei saa, jääb selles süüdi Viimsi Vesi: “Vee-ettevõtted on Eestis seaduste-määruste järgi elutähtsate teenuste osutajad ning neil lasub kohustus tagada vett kustutustöödeks. Seda nii põua ajal kui ka tavatingimustes. See on ka põhjus, miks elanike veetarbimisel üldiselt tuleb ettevõttel pilku peal hoida. ”

Väike süütu kurjajuur vihmuti
Raul Vanem ütleb, et laias laastus võib Viimsi eramupiirkonnad jagada kaheks: vanad ja uued. Kui vanasti rajati krundile viljapuu- ja marjaaed ning peenramaa ja kasvuhoone või paar, siis uusarendustes annavad tooni elupuuhekiga palistatud suured lagedad muruväljakud.

“Traditsiooniline hobiaiandus vee ülekulu ei põhjusta. Need mõned kastekannutäied on pisku. Ja vanade aedade muru kaitseb päikese käes kõrbemise eest ka kõrghaljastus. Kui on aga suur lage krunt minimaalseks pügatud muru ja parimas kasvueas elupuuhekiga, siis tulevad mängu vihmutid. Ja kuigi üksik vihmuti pole eraldivõetuna mõistlikult kasutades veeraiskaja, siis mastaabiefekti tekkides nad paraku seda on,” räägib Vanem.

Et põud murust kulu ega aiast savanni ei teeks, kulub saja ruutmeetri kohta vähemalt 1000 liitrit vett, rõhk sõnal vähemalt. Vihmuteid on erinevaid, nende vee läbilaske võimsust saab timmida, kuid nagu selgitab Taavi Lulla hüdrotehniliste lahendustega tegelevast OÜ-st Ponuur ajalehes Postimees (“Kui vihm ei kasta, aitab kastmissüsteem!”, 18. märts 2022, sisuturundusrubriik), peaks murualune muld olema niiske vähemalt 15 sentimeetri sügavuseni, milleks on vaja 10 millimeetrit sademeid ehk liiter vett ruutmeetri kohta.

Kui mängu tulevad peenrad ja hekid või puud-põõsad, on veetarve suurem, vähemalt 2000 liitrit 100 ruutmeetri kohta. Ja seda teeb üks vihmuti. Kuid koduaias on neid reeglina mitu. Kui palju vett, millest osa enne maapinnale jõudmist või maasse imbumist ka aurustub, need läbi hekseldavad, näitab infograafiku alumine joonis.

Kui põllumajanduses on saadud ammu aru, et vesi on piiratud ressurss, mistõttu käib tootmisaiandites kastmine vägagi optimeeritult ja kastmissüsteeme saab komakoha täpsusega paika timmida. Küll aga kipuvad kodukasutajad olema veekasutuses pigem loomingulised ning laskuma kastmisel liialdustesse. On ka põhimõtteline vahe, kas kasutada kastmisvett toidu tootmiseks või mittetootliku maa niisutamiseks hooajalise silmailu nimel.

Viimsi probleem pole maailmas erandlik
“Põhjavee ületarbimine ning sellest tulenev põhjavee sooldumine on probleemiks kõigis tiheasustusega rannikupiirkondades üle maailma,” teab Valle Raidla ning toob ühe näitena välja Miami linna USA idarannikul. Seal on kinnisvarabuum möllanud vahelduva eduga juba sadakond aastat. Selle mõju põhjaveele näitab eraldi infograafik joonisel.

“Ja muidugi kannatab ülerahvastatusest tingitud ületarbimise mõjude all ka Vahemere lõuna- ja idarannik, kus samuti on viimase jääaja sademeterikkamal perioodil tekkinud mage põhjaveevaru maapõues ammendunud. Veenappus ja sellest tulenevad probleemid kohalikele agraarkogukondadele ongi üks sealsete inimeste massilise rände põhjustest,” osutab Raidla looduse piiramatu kulumaterjalina käsitlemise tagajärgede omavahelisele seotusele.

Kui Viimsis jätkub sisserände ja sündide koosmõjul rahvastiku hoogne juurdekasv koos uute inimeste majutamiseks vajaliku kinnisvaraarendusega ja seniste veetarbimise kommete vohamisega, on ühel hetkel loodusliku magevee “paak” poolsaare all tühi – sinna imbub asemele soolane mere- ja aluspõhjavesi ning rikutud veevaru tõttu saab kasvust kahanemine, et mitte öelda katastroof. Ja kui küsida, et kes tegi, on vastus nagu muinasjutus – ise tegi.”

Olukorrale otsitakse lahendusi läbimõelduma planeerimistegevusega
Uus üldplaneering arvestab senisest rohkem keskkonnaga

• Mullu detsembris kehtestas Viimsi vallavolikogu valla üldplaneeringu koostamise ajaks valla mandriosas planeerimis- ja ehituskeelu kuni 2025. aasta septembrini, mil uus üldplaneering valmib.
• Eelmine, 2001. aastal vastu võetud üldplaneering arvestas pigem võimalusega kasvatada vaba maa arvelt valla rahvaarvu ning tuua Viimsisse tagasi tööstust, et luua töökohti. Keskkonnaküsimused, sealhulgas veeteema polnud tollal veel päevakorras, nendega toonane üldplaneering ei arvestanud.
• Planeerimis- ja ehituskeelu eesmärk on vältida koormuse lisamist keskkonnale, kuni valmib uus, keskkonna koormustaluvust ja inimtegevuse mõjusid arvestav üldplaneering. Selle alla käib ka valla veevarude kestlik kasutamine pikemas plaanis.
• Meetmed on juba kasutusel ja vaadatakse tulevikku. Loe pikemalt: viimsivald.ee/APEK.
• Töös olev üldplaneeringu uuendus võtab arvesse siinse arengu tasakaalustamise ja jätkusuutlikkuse. Loe pikemalt: viimsivald.ee/uudised/miks-viimsi-vald-vajab-uut-uldplaneeringut.

Infograafiku leiab siit.

Mart Niineste
Viimsi Teataja kaasautor