Põuasõbralik koduaed on tulevikutrend

Kui kliimamuutustega käivad kaasas kuuma- ja põualained, siis kuidas vältida koduaia muutumist savanniks?

“Muru on õige ja parim pinnakate seal, kus me tahame mängida sulgpalli, pidada piknikku, võtta päikest. Suurte kasutuseta muruplatside, mille ainus eesmärk on niitmine, taga on inimese vajadus luua endale tunnetatavat korda ning ühtlasi on selline maastik viide ülimalt korrastatud klassikalistele, teisest ajast pärit pargimaastikele,” ütleb maastikuarhitekt Karin Bachmann. Ta lisab: “Kord on hea, ja ka looduses valitseb kord, kuid see on meie korrast väga erinev. Samas toetab see taimekoosluste rasketes tingimustes ellujäämist palju paremini. Tuleb leida mõistlik tasakaal nende kahe reeglistiku vahel. Ka ajalooliselt on inimese ja looduse koostöös tekkinud maastikud nagu puisniit või rannaniit olnud kõige elurikkamad ja ka elujõulisemad.”

Taasiseseisvumine viis aiast peenrad ja viljapuud
Ilmselt mäletame kõik vanaema-vanaisa aeda, kuhu mahtusid väike kartulipõld, köögivilja- ja maitsetaimepeenrad, erinevad marjapõõsad ning õunapuud. Mäletame rohimist ja kastmist. Tundus, nagu oleks kaugest külast pärit memm ja taat võtnud linna kaasa tükikese kodutalust.

“Nõukogude Liit ei suutnud oma rahvast korralikult toita, mistõttu oli potipõllundusega tegelemine lisaks harjumusele ka paratamatus,” nendib Karin Bachmann. Ta täpsustab, et aiamaad olid ka kohad, kuhu sai tulla loodusesse, kus sai midagi oma kätega teha ja naabritega suhelda: “Tegelikult samad põhjused nagu praegustel linnaaedadel. Needki täidavad suuresti sotsiaalset funktsiooni.”

Taasiseseisvuse esimesel kümnendil, mil potipõllundus polnud enam hädavajalik, kadusid ka koduaedadest aiamaad. Ja kadusid ka marjapõõsad ning viljapuud.

Viljapuude ja -põõsaste kadumisega jäid aiad-pargid ilma ka paljudest olulistest komponentidest, mis mitmekesisust ja elupaiku tekitasid, kuid toona ei osatud elurikkusest üldse mõeldagi – Eesti oli roheline ja lopsakas ning kuskilt ei paistnud, justkui hakkaks see kuskile kaduma.

Mida lagedam aed, seda vaesem keskkond
Tänapäeval seevastu on elurikkuse küsimus vägagi päevakajaline. Bioloog Mart Meriste sõnab, et elurikkust on niidu tüüpi ehk loodusliku rohttaimestikuga aias kordades rohkem võrreldes jalgpalliplatsiliku muruga aedade elurikkusega. Kuidas tuua elurikkust koduaeda, selles on küsimus.

Sagedasti niidetav muru on põuakartlik, fotol stiilinäide Tartu keskpargist.

“Taimestiku liigirikkust saame me ise natuke mõjutada. Taimi saab külvata ja istutada. Neid saab ka välja rohida ja nende seemnetoodangut ja käekäiku saab mõjutada otseselt ka niitmise ja selle ajastamisega. Loomadega on keerulisem – neid külvata ja istutada ei saa. Üldjuhul saame neile luua tingimusi ja loota, et nad ise meie aeda jõuavad,” selgitab Meriste ja lisab, et elurikka keskkonna taasloomine peaks olema uute aedlinnade rahva ühine ettevõtmine: “Üksik niiduala uusarenduse üldises murukõrbes väga liigirikkaks ei kujunegi, sest paljud loomad ja taimed ei ole suutelised neile sobimatuid alasid ületama. Kui kogu ümbruskond aga otsustab rajada liigirikkaid haljasalasid, võidavad kõik ka elurikkuses.”

Meriste osutab, et koos niidu tüüpi aedadega kaob ka pidev kastmisvajadus – juba väljakujunenud niidu kastmine ei ole üldse vajalik. On tõsi, et pikema põuaga enamike (aga üldiselt mitte päris kõigi) taimede maapealsed osad lõpuks kuivavad. Taimed siiski tegelikult ei sure. Esimeste korralike vihmade järgselt hakkavad nad taas haljendama ja õitsema.”

Priit Rebase väike investeering tähendab suurt säästu
Äigrumäe külavanema, tehnoloogiaettevõtja Priit Rebase koduaiast leiab nii lopsakaid lillepeenraid, vanu kõrgeid puid, omajagu madalamapoolseid viljapuid-põõsaid kui ka suure muruplatsi nende keskel. “Tead, miks ma Viimsi veega ei kasta?” küsib Priit ning vastab ise: “Joogivesi on kallis.”

Äigrumäe külavanem Priit Rebane ehitas koos abikaasa Evega koduaeda nutika ning ka aiakujunduselemendina toimiva vihmavee kogumise süsteemi. Kui sellest vajaka jääb, aitab veepuudusest välja aiatagune kraav.

Ettevõtjana arvutas ta välja, et ühekordne mõnesajaeurone investeering paakide ja pumba näol säästab pikas plaanis kõvasti raha ning niigi Viimsi valla aluspõhjas nappima kippuvat loodusvara. “Pealegi,” lisab keskkonnateadlik külavanem, “on vihmavesi looduslikult puhas vesi, joogivee puhtakstegemiseks on aga kõvasti investeeritud, tööd ja vaeva nähtud ning patt oleks seda maha valada. Taimede kastmiseks on vihmavesi parem.”

Nõnda ehitaski Priit koos abikaasa Evega vihmaveetoru alla neljast 90-liitrisest plastvannist kaskaadi, kust viib voolik suurde, küla vanast pumbamajast üle jäänud paaki. “Ja see pole veel kõik,” näitab Priit aia taga jooksvat veekraavi, kus asub väike pump.

“Põhimõtteliselt ei saa meil normaalsetel aastatel kastmisvesi otsa, sest me ei tarvita seda kõike ära,” ütleb ta oma kahe veeallikaga kastmissüsteemi kiituseks. Priit täpsustab, et kuigi talle meeldib lühike muru, siis põua ajal ta seda ei kasta: “Kuivab keskelt, kuhu puude varjud ei ulatu, üks laik ära – no ja mis siis? Tuleb vihma, kasvab tagasi. Ja kui keegi tuleb mulle elurikkusest rääkima, siis ma näitan käega üle aia – kohe siinsamas on seda liigirikkust mitmete hektarite kaupa.”

Osvald Kaerlepp kastmisvee puudust ei pelga
Kui kanalisatsioon lõpuks Randvere külas pensionipõlve nautiva Osvald Kaerlapa õuele jõudis, muutus tema krundi serva maa alla kaevatud viie kantmeetri suurune septikupaak kasutuks.

Randvere elanik Osvald Kaerlepp võttis peale veevärgi ja kanalisatsiooni külla jõudmist suure maa-aluse septiku paagi kasutusele kastmisvee kogumise anumana. Abiks veel kõrghaljastuse varjud ning veel üks veekogumispaak (tagaplaanil kasvuhoone juures), on tema aed roheline ning kastmisveest puudust pole.

“Mis ta ikka seal tühjana seisab, lasin paagi puhtaks pesta ning ühendasin vihmaveetoruga. Nüüd jookseb vihmavesi katuselt sinna. Et vett paagist kastmiseks kätte saada, panin sinna ühe vana vene Maljutka pumba ka vahele,” tutvustab vitaalne vanahärra teravmeelset vihmavee kogumise lahendust.

Aias on maapoisist Osvaldil kasvuhoone, väike peenramaa, mõned viljapuud, paar ilupuud ja keset aeda kõrgub vana kask. Kasvuhoone taga on tal veel üks paak. “See on vana piimaauto järelkäru pütt,” tutvustab Osvald anumat.
“Kasvuhoone ja peenra jaoks on mul vett enam kui küllalt. Muru ma ei kasta, pigem jätan ta kuumaga niitmata ja eks kase vari kaitseb ka teda kõrbemast,” on Osvald oma veekogumis- ja kastmissüsteemiga rahul. Ta lisab, et viis kantmeetrit on nii palju ruumi, et maa-alune paak pole tal kunagi üle ajama hakanud, rääkimata tühjaks saamisest.

Ene Lille lopsakas rohtaed liigset hooldust ei vaja
Viimsi mõisakompleksis, Laidoneride vanas karjalaudas asuva Harmoonikumi ökospaa perenaine Ene Lill on hariduselt semiootik ning tema süvahuvide sekka kuulub ka biosemiootika. Selle põhimõtete järgi on ta kujundanud ka ökospaa hoovi.

Harmoonikumi ökospaa lopsakas rohtaed saab vett kas otse taevast või kahest suurest vihmavee kogumise paagist. Spaa semiootikuharidusega perenaine Ene Lill läheneb aiandusele biosemiootika põhimõtete järgi.

“Taimed kasvavad looduses seal, kus neil on hea kasvada,” võtab ta oma aianduspõhimõtted kokku. Neid põhimõtteid peegeldab ka Harmoonikumi aed, kus on nii lopsakust, valgust, varjulisust kui ka avarust. Kui aia miljöö ühe märksõnaga kokku võtta, oleks see cottagecore – romantiline ja üsna hooldusvaba rohtaed, kus saab nautida looduse loomulikku ilu.

“Ja näe, ostsin kummagi vihmaveetoru alla kaks tonnist paaki ja sellest täiesti piisab. Kuna äravool on neil allservas, pole ühtegi pumpa ka vahele vaja,” tutvustab Ene oma lihtsat ja töökindlat veekogumissüsteemi.

Murule eelistab Ene rohtu. “Pidevalt lühikeseks pügatavale murule ei kasva korralikke sügavaid juuri alla, et ta saaks niiskust ja toitaineid sügavamalt ammutada, kui päike peamise pinnasekihi ära kuivatab põuaga. Looduses lähevad niidutaimede juured näiteks meetri sügavusele ja nad ei kuiva ära.”

Ene selgitab, et kui muru pidevalt kasta, kogunevad juured pinnale ja siis kuivaperioodi saabudes, kui ei saa piisavalt kasta, taim hukkub: “Loomulikult, vihmaga kastetava muru või rohu juured on sügaval ja kuivaperioodil jääb taime ellu, isegi kui maapealne osa koltub.”

Aivar Osa õppetunnid Kräsuli saarelt
“Kui Kräsulile sajandi eest püsiasustus tekkis, ei osanud keegi veevärgist undki näha,” segab saarevanem Aivar Osa suhkrut malbelt tassis jutu kõrvale. Sellepärast kaevasid esimesed kräsulilased endale kaevud ning kraavitasid lume- ja vihmavee täiendavaks kogumiseks saare viis metsatukka-märgala.

Kräsuli saarevanem Aivar Osa arvab, et joogi- ja kastmisvesi tuleks hoida lahus. Põhjavesi olgu joomiseks, kastmisvett võiksid külakogukonnad ühiselt kraavide, tiikide ja salvkaevude süsteemiga kokku koguda.

“Kui ma kolmkümmend aastat tagasi Kräsulile kolisin, taastasin veekraavid ja kaevasin ühe sügavama kaevu lisaks. Veepuudust ma ei tunne, kaevudesse ja kraavidesse kogunev pinnavesi katab saare veevajaduse kuhjaga, kattis juba sajandi eest,” ütleb Aivar.

“Minu meelest peaksime siinkohal esivanematel tarka veekasutust õppima. Vanasti, kui põhjaveele ligi ei saadud, kasutatigi kõigeks pinnavett. Igas majapidamises oli kaev, paljudes olid tiigid, märgaladelt jooksid välja kraavid,” arutleb Aivar ning lisab, et kuigi kaeve on peale veevärgi tulekut kinni aetud, on tiike ja kraave ajalooliselt soisevõitu Viimsi poolsaarel alles omajagu.

Mõtle, kui iga küla või asum võtaks vanad veekogumissüsteemid uuesti kasutusse, puhastaks kraave, rajaks vajadusel uusi tiike, ehitaks autonoomseid ja põhjaveest sõltumatuid vihma- ja pinnavee kogumisel põhinevaid kastmisvee kogumis- ja jaotussüsteeme. Kui selle saaks tehtud, jääks meil kraanivett jälle ülegi,” vaatab Aivar optimistlikult tulevikku.

Mart Niineste
Viimsi Teataja kaasautor

Fotod: Evelin Lumi, Mana Kaasik ja Mart Niineste